Uued teadmised, uus õppimine ja väärtuse loomine (Ariadne lõng)

Rahvusvaheliselt tunnustatud ajakiri Harvard Business Review (HBR), mida peetakse üheks olulisemaks autoriteediks majanduse konjunktuuriuuringute vallas, toob välja kuus etappi juhtimisteooria arengus viimaste aastakümnete jooksul ¹:

• Teaduslik juhtimine (~1922 kuni ~1932)
• Valitsuse meetmed (~1932 kuni~1946)
• Marketing ja mitmekesistumine (~1946 kuni ~ 1960)
• Strateegia ja ühiskondlik muutus (~1960 kuni ~ 1972)
• Konkurentsivõime ja restruktureerimine (~ 1972 kuni ~ 1988)
• Üleilmastumine ja teadmised (~1988 kuni ~ ?)

Seega, kui me oleme nõus, et teadmised on tänapäeval majanduse mootoriks, siis mootorikütuseks on õppimine. See on ka põhjuseks, miks elukestev õpe on uue sajandi suureks väljakutseks, seda nii üksikisikute kui ka organisatsioonide jaoks (õppivad organisatsioonid).

Sellest hoolimata on väärtuste ahelas – andmed-informatsioon- teadmised-õppimine – puudu viimane lüli, mis tegelikult rikkust toodab (olgu see isiklik või organisatsioonile kuuluv). Selleks viimaseks lüliks on tähenduse loomine ².

Teadmised omandavad seega uue konnotatsiooni – saavad mitmetähenduslikuks, neid juhivad mitte-fragmenteeritud kriteeriumid, neid luuakse pigem subjektiivselt, mitte ei teostata objektiivselt ja nende konkurentsivõime rajaneb teadmiste vaikival kogumil, mille aluseks on kogemus. Teadmiste juhtimine on lahutamatu neist inimestest, kes neid loovad, rikastavad, levitavad ja vastavalt teadmiste kasulikkusele neile lisaväärtust annavad.

Õppimine on samuti läbi tegemas suuri muutusi. Üksikisiku tasandil võib uut tüüpi õppimine aset leida ükskõik mis vanuses, ükskõik kus kohas ja ükskõik kui kaua. Mis puudutab organisatsioone, siis strateegiline juhtimine seab esiplaanile nii-öelda "bioloogilised" ettevõtted, st ettevõtted, mis õpivad arenedes ja kohanedes (erinevalt "mehaanilistest" organisatsioonidest, mis oma tegevusi lihtsalt kordavad nii nagu varemgi). Selle uue ärimudeli kohaselt on arengu peamiseks hüppelauaks ühtekuuluvusvaim, sotsiaalse kapitali väärtus, koostöövõrgustikud ja usaldusel ning ühtsetel praktikatel rajanevad suhted. Selles uues õppeviisis on protsessi keskmes üksikisik, olgu õppimine siis individuaalne või organisatsiooniline.

Selles kontekstis on uue sajandi peamiseks uurimis- ja arutlusteemaks inimeste ja kogukondade juhtimine.

Tegelikkuses koosnevad organisatsioonid indiviididest ("sentipensantes" ³), kes elavad eesmärgistatud ja tähenduslikes kogukondades; ja see on tegelikuks ning peamiseks hoolauaks väärtuse loomisele, jõukuse tootmisele ja riikide arengule – me muudame teadmisteks vaid selle informatsiooni, mida me saame kaasata ühtsetesse mallidesse ja omandame vaid selle, millel on meie jaoks tähendus.

Intellektuaalne kapital ⁴, mis on kaasaegsete majanduste tõeliseks mootoriks, on seega oskuslik inim- ja struktuurikapitali kombinatsioon, mis on võimeline looma ja lisama organisatsioonidele väärtust. Uued väärtuste ahelad ja võrgustikud, mis on peamisteks jõukuse ja konkurentsivõime allikateks, põhinevad ühest küljest inimeste teadmistel ja oskustel ja teisest küljest organistatsioonide oskusel neid raskesti haaratavaid ressursse ära kasutada, et viia läbi uuendusi ja tõusta konkurentsis esile.

Seega ei peaks olema üllatuseks, et rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tunnustatud teadmiste standardiseeritud testides maailmas esikohta hoidva riigi, Singapuri valitsus struktureerib oma uue arengustrateegia õppimise neljast peamisest alusest lähtuvalt ⁵:

• Teadmiste kapital: kooliprogrammi peaks vähendama 20% võrra, et õpilastel oleks võimalik lahendada keerukaid ja interdistsiplinaarseid probleeme.
• Loov kapital: seisneb uute innovatsiooni- ja ettevõtlikkusesõbralike ökosüsteemide loomises.
• Emotsionaalne kapital: eesmärgiks on luua emotsionaalse stabiilsuse ja rahulikkuse keskkond, mis meelitab ligi rahvusvahelist kapitali ja parimaid juhtivtöötajaid.
• Sotsiaalne kapital: suunatud jätkusuutliku tööhõive tagamisele ja peamiste ühiskondlike võrgustike tihendamisele.

Me elame uuel, keerukal ja väljakutseid esitaval ajajärgul. Ja sel uuel ajastul, nagu viimase 250 aasta jooksulgi, on edasiviivaks jõuks tehnoloogia.

Carlota Pérez räägib veenvalt “ajalooliste reeglipärasuste” õpetlikust näitest ⁶. Oma uurimistöös viimasel 250 aastal toimunud tehnoloogilise revolutsiooni kohta toob ta välja selle, et iga uus majandusperiood saab hoogu suurtest edasiminekutest tehnoloogilises arengus, mis avalduvad kahel viisil:

1. Oluliste uute toodete ja teenuste pakettide, samuti infrastruktuuri võrgustiku tekkimine.
2. Uue majandus-tehnoloogilise paradigma tugevnemine, mida iseloomustavad uued laialt levivad üldkasutatavad tehnoloogiad, uued organisatoorsed põhimõtted, erinevad ärimudelid ja infrastruktuur, mis soodustavad kulude vähenemist (see toob kaasa mõõdetavaid hüppeid tootlikkuse kasvus).

Carlota Pérez’i sõnul on inimkond jõudnud viimase tehnilise revolutsiooni “pöördepunkti”. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) juurdumisele, mis leidis aset viimase 30 aasta jooksul (seda koos sinna juurde käiva “destruktiivse loovuse” ja uue sotsiaalse paradigma ehk informatsiooni ja teadmiste ühiskonna levikuga), võiks järgneda rakenduslik ja õitsengu periood, mis kasutaks ära võiduka mudeli kogu potentsiaali. Vastavalt Pérez’i analüüsile iseloomustavad seda vahepealset perioodi, milles me praegu elame – “pöördepunkti” – ebastabiilsus, ebakindlus, spekulatsioonimullide kadumine ja institutsionaalne ümberkorraldamine.

Kui see tõlgendus vastab tõele, siis selliste “austusväärsete” institutsioonide nagu kool, ülikoolid, valitsus ja ka ettevõtted ise, ees seisab praegusel hetkel kiireloomuline väljakutse viia läbi strukturaalseid kohandusi ja laiaulatuslikke reforme.

Uue loomine teadmiste ja õppimise vallas sõltub sellest, kuivõrd edukalt suudavad inimesed uute tehnoloogiate toel innoveerida, juhtida, töötada ning luua ja edastada väärtust.

Tänaseks on e-õppest ja b-õppest (nn segaõpe) saanud tõsiseltvõetavad vahendid suurendamaks üksikisikute väärtust ja kiirendamaks õppimist ning innovatsiooni organisatsioonides. Uued teadmised ja uued õppimisviisid, mis on tugevalt seotud uute kommunikatsioonitehnoloogiatega, on vahendiks, mis võimaldab meil eesootavate muudatuste keerisest tervelt välja tulla.

Seega, killustatud lahendi asemel, milleni võiks viia üks või teine tehnoloogia, on esile kerkimas suur väljakutse mõtestada ümber kogu õppimise protsess vastavalt muutunud paradigmale, teisisõnu tuleb meil lähtuda uue õppimise põhimõtetest.

Me teame vanakreeka mütoloogiast, et tänu Ariadne lõngale suutis Theseus pärast Minotauruse tapmist labürindist välja tulla ja päästa ka sinna eksinud kaaslased.

Täna, nagu minevikuski, võib meie päästjaks olla taas Ariadne lõng.

Roberto Carneiro

Universidade Católica Portuguesa
Alanud on õppimise ümbermõtestamise protsess vastavalt uuele paradigmale, millest sünnib uus viis õppida ükskõik mis vanuses, ükskõik kus ja ükskõik kui kaua. Roberto Carneiro selgitab järgnevas artikklis, milles seisneb üleminekuperioodiga kaasaskäiv ebakindlus, eriti mis puudutab uute tehnoloogiate kasutamist teadmiste loomise vallas ja mil moel õppe- ja õpetamisprotsess, mis põhinevad pideval, uutele tehnoloogilistele vahenditele toetuval innovatsioonil, on ellujäämise võtmeks.

1. “75 Years of Management - Ideas and Practice 1992-1997”, Harvard Business Review, Harvard Business School Publishing Corporation, Boston, 1997.
2. Carneiro, R., “La educación, el aprendizaje y el sentido”, in Encuentro Sentidos de la Educación – Cultivar la Humanidad, OREALC/UNESCO, Santiago, Chile, 2005.
3. Termini on leiutanud Eduardo Galeano oma teoses The Book of Embraces (1989), et defineerida mõtlemisviisi, mis haarab nii tundeid kui ka mõtlemist, intuitsiooni ja reaalsust.
4. Stewart, T., Capital Intelectual: A Nova Riquezza das Organizações, Ed. Sílabo, Lissabon, 1999.
5. Carneiro, R., “Informação, Conhecimento e Pessoas”, in Caixa em Revista, CGD, Lissabon, 2005, pp. 26-29.
6. Pérez, C., Technological Revolutions and Financial Capital: The Dynamics of Bubbles and Golden Ages. Edward Elgar, Cheltenham, 2002.